Partnerlussuhted on töö, millega organisatsioon haldab sõltuvussuhteid teistega: tarnijad, turustuspartnerid, alliansid, ühisettevõtted, ökosüsteemi suhted. See töö koosneb lepingute haldamisest, tulemuslikkuse jälgimisest, läbirääkimistest, eskaleerimisest ja pidevast kooskõlastamisest, mis on vajalik selleks, et koostöö toimiks ilma, et iga sammu tuleks uuesti leiutada.
Osa sellest tööst on mustrituvastus: lepingutingimuste võrdlemine, tarne tulemuslikkuse kõrvutamine kokkulepetega, kõrvalekallete märkamine enne, kui need eskaleeruvad. Teine osa on läbirääkimine ja usalduse loomine, kus panused, poolte vaheline ajalugu ja hetke kontekst jäävad endiselt oluliseks. Kus nende kahe vaheline piir kulgeb, ei ole igas organisatsioonis sama, ja just seepärast testitakse seda mõõdet eraldi.
Ettevõtted, kes haldavad palju standardiseeritud partnersuhteid -- püsitarnijad, korduvlepingud, korduvad SLA-d -- näevad, et jälgimist ja esmatasandi märkamist teevad üha sagedamini süsteemid. Ülesanne nihkub siis: hinnata seda, mida süsteem esitab, ja otsustada, kas kõrvalekalle nõuab tegutsemist. See on nihke teine kategooria: AI esitab, inimene kiidab heaks või lükkab tagasi, põhjendades.
Ettevõtted, kellel on vähe, kuid strateegiliselt olulisi partnerlussuhteid -- ainuke turustuspartner terve turu jaoks, allianss, mis kannab tervet väärtuspakkumist -- näevad palju vähem nihet. Seal on töö ise juba suuresti läbirääkimine, poliitika ja pikaajaline suhe, ja see jääb inimtööks, kolmas kategooria.
Erinevus nende kahe olukorra vahel ei peitu sektoris, vaid partneriportfelli struktuuris. Palju sarnaseid suhteid: palju ruumi ülesannete ülevõtmiseks. Vähe unikaalseid suhteid: vähe ruumi, ja siis asub küsimus mujal, näiteks selles, mis maksab strateegia ja juhtimise valmisseadmine suuremaks ambitsiooniks.
Ambitsioon, mis eeldab partnerivõrgustiku laienemist -- rohkem tarnijaid, rohkem alliansse, rohkem lülisid ahelas -- nõuab, et jälgimine ja esmane hindamine suudaksid kasvada ilma, et seda tööd tegevate inimeste arv kasvaks samas ulatuses. Kui seda võimekust ei ole, kasvab ambitsioon kiiremini, kui organisatsioon suudab jälgida, ja risk nihkub partneritele endile: märkamata jäänud kõrvalekalded, hilinenud eskaleerimine, lepingud, mida vaikimisi venitatakse.
Vastupidi: ambitsioon, mis sõltub väikesest arvust olulistest liitudest, ei saa AI poolt partnerlussuhete töö ülevõtmisest kuigi palju kasu. Seal asub valmisoleku küsimus mujal: kas organisatsioonil on läbirääkimisvõimekus ja suhtehaldus, et kanda neid üksikuid partnerlussuhteid, kui ambitsioon kasvab? See on teistsugune küsimus kui see, kas ülesanded on üle antavad, ja ambitsioonitest eristab neid kahte teadlikult.
Partnerlussuhete taga peitub sageli kolme liiki töö segu, mida harva eraldi nimetatakse. Esiteks: registreerimine ja jälgimine, tavaliselt suurim osa kontoritundidest, mis kuluvad partnerhaldusele. Teiseks: hindamine -- kas kõrvalekalle on vastuvõetav, kas tuleb eskaleerida, kas tarnija on ikka veel sobiv. Kolmandaks: läbirääkimine ja suhte hoidmine, osa, mis jääb kõige enam inimestega seotuks.
Esimest kategooriat on kõige lihtsam ära tunda kui üleantavat. Teine kategooria on see, kus juhtkondade arutelu tavaliselt takerdub: kas see on hindamistöö, mida süsteem saab ette valmistada ja inimene kontrollida, või on see töö, mis nõuab kogemust ja suhtetaju, mida ei saa reeglitesse panna? Sellele küsimusele ei saa vastata hinnanguga; see nõuab ülesande enda, mitte ametinimetuse uurimist. Milline töö partnerlussuhete osakonnas on tegelikult AI poolt üle võetav, kaardistatakse FTE TO AI töö skaneerimisega ülesannete kaupa.
Kui jälgimine ja esmane hindamine nihkuvad, vabaneb võimekust inimestel, kes praegu tegelevad suuresti märkamise ja aruandlusega. Need vabanenud tunnid saab suunata rohkematele partnerlussuhetele, sügavamatele suhetele olemasolevate partneritega, või millelegi muule -- see on valik, mis jääb organisatsiooni enda teha, mitte tulemus, mis sellest testist tuleneb.
Mis ei muutu: lõplik vastutus partnerlusotsuse eest ja eskaleerimistee, kui partner lepingut ei täida. Kui see nihe puudutab personaliküsimusi, kehtivad selle jaoks omaette seaduslikud nõuded; need jäävad selle testi ulatusest välja.
Suurem küsimus ei ole sageli see, kas partnerlussuhete töö nihkub, vaid kas ülejäänud organisatsioon liigub kaasa. Kiiremal jälgimisprotsessil on vähe väärtust, kui vastavuskontroll ja riskijuhtimine ei suuda samas tempos kaasa hinnata, ja kasvav partnerivõrgustik puudutab ka küsimust, kuidas bränd ja turulepääs kasvavad koos rohkemate lülidega kliendini.
Tasuta valmisoleku kontroll koosneb kaheksast lühikesest küsimusest, üks iga mõõtme kohta, ja annab pildi sellest, kus teie organisatsioon on kõige kaugemal ja kus kõige vähem kaugel. Partnerlussuhted on üks neist kaheksast mõõtmest; koos teistega annab see esmase pildi sellest, kus ambitsioon võimekustega kokku sobib ja kus mitte. Täielik ambitsioonitest, nelja kihi ja viie usalduspunktiga, on valmimisel. Kes soovib esmalt teada, kas ambitsioon ise on antud aja jooksul saavutatav, leiab selle lähtepunkti siit, kuidas liiga suurt ambitsiooni saab pikema perioodi jooksul etapiviisiliselt ellu viia, ja kes kahtleb, kas organisatsioon suudab muutuse tempoga sammu pidada, leiab selle siit, kui kiiresti suudab organisatsioon tegelikult muutuda.
Vertel wat u wilt bereiken, dan kijken we samen wat daarvoor moet staan.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.