Kui küsite, mis maksab strateegia ja juhtimise valmiks seadmine AI jaoks, küsite tegelikult midagi muud: kus asub töö, mida veel tehtud ei ole, ja kui palju kelle aega see nõuab. See ei ole küsimus, millele saab summaga vastata enne, kui on selge, mida ambitsioon täpselt eeldab. Ambitsioon, mis hõlmab AI-tööd, nõuab juhtkonnalt teistsuguseid asju kui sama ambitsioon ilma AI-ta. Mitte sellepärast, et AI muudaks strateegiat, vaid sellepärast, et strateegia eeldab nüüd äkki otsuseid, mida varem ei olnud: kes kiidab heaks, kui AI-süsteem teeb soovituse, kes vastutab, kui see läheb valesti, ja millisel tasandil seda arutatakse.
Strateegia ja juhtimine on AI jaoks valmis, kui juhtkond mõtleb kolme asja osas sama: milline ambitsioon on olemas, millised otsused sellega nihkuvad ja kellel on õigus neid otsuseid teha. Praktikas ei puudu tihti ambitsioon, vaid selle tõlgendus. Visioon räägib "AI-põhisest otsustamisest", kuid keegi ei ole kirja pannud, mida see tähendab koosolekule, kus praegu langetab otsuse veel inimene. See lõhe visiooni ja sihttaseme vahel on täpselt see, mida ambitsioonitest uurib: neli kihti, visioonist konkreetse sihttasemeni, hinnates, kas organisatsioon suudab juba seda, mida ambitsioon eeldab.
Märgatav erinevus ei peitu uues poliitikadokumendis. See peitub koosolekus endas. Organisatsioonis, kus juhtimine on valmis, on olemas nimekiri otsustest, mida AI tohib ette valmistada, nimekiri otsustest, mida AI tohib teha inimese järelheakskiiduga, ja nimekiri, mis jääb inimtööks, sest vastutus või kontekst seda nõuab. Organisatsioonis, kus seda tööd veel tehtud ei ole, esitatakse see küsimus iga kord uuesti, tavaliselt ajasurve all, tavaliselt selle inimese poolt, kes juhtumisi parasjagu ruumis viibib. Seda erinevust ei näe AI-entusiasmist, seda näeb päevakorrast.
Erinevus peitub harva tehnoloogias. See peitub selles, kas on juba varem olnud hetk, mil juhtkond oli sunnitud otsustusõigused selgesõnaliseks muutma. Ettevõtted, kes tulevad ühinemisest, tugevalt reguleeritud sektorist või kellel oli varem tegemist allhankega, on selle harjutuse tihti juba ühe teise teema jaoks läbi teinud. Nende jaoks on tõlgendamine AI-le küsimus olemasoleva raamistiku kohandamisest. Ettevõtted, kus otsustusõigused on alati kaudseks jäänud, avastavad selle tühimiku alles nüüd, sest AI on esimene kord, mil "kes see tegelikult otsustab" ei saa õlakehitusega kõrvale jätta.
Töö peitub viies hetkes, mille kohta juhtkond peab seisukoha võtma, ükski neist ei ole tehniline. Esiteks: kas ambitsioon ise on piisavalt terav, et testida, või on see veel kavatsus. Teiseks: kas on kokkulepe selles, mida sihttase konkreetselt tähendab rollide jaoks, mitte ainult tulemuste jaoks. Kolmandaks: kas on selge, kes tohib millise otsuse heaks kiita või tagasi lükata ja mis põhjendusel. Neljandaks: kas on olemas viis näha, kas organisatsioon liigub sellele sihttasemele lähemale, sõltumata sellest, kas tunne on hea. Viiendaks: kas on koht, kuhu vastuväited ambitsiooni enda kohta veel maanduda saavad, enne kui rakendamine on juba alanud. Just seepärast asub küsimus, kas strateegia saab kunagi millekski enamaks kui dokument siia nii lähedale: juhtimine on koht, kus strateegia peab esimest korda konkreetseks muutuma, või ei muutu see kunagi.
Kui see töö on kord tehtud, nihkub midagi juhtkonna enda töömahus. Aeg, mis praegu kulub sellele, et uuesti põhjendada, kes mille üle otsustab, vabaneb tegelikuks kursi kohandamiseks. See ei ole lubadus selle kohta, kui palju tunde see on, see sõltub sellest, kui palju otsuseid selles organisatsioonis on veel kaudsed ja kui tihti need tagasi tulevad. See ei ole ka inimeste asendamine: see on selle teravamaks muutmine, kes mille eest vastutab, mis on personaliotsustest eraldiseisev teema ja millele, kui need kõne alla tulevad, kehtivad teised seadusest tulenevad nõuded kui siin käsitletu.
Juhtimine ei ole teistest mõõtmetest eraldiseisev. Otsus selle kohta, kes kiidab heaks AI soovitused, puudutab kohe küsimust, mis maksab protsesside ja tegevuse valmiks seadmine AI jaoks, sest heakskiiduetapp toimib ainult siis, kui protsessis on selleks ruumi. Ja otsustusõigust saab kontrollida alles siis, kui on midagi mõõta, mis seob selle küsimusega, mis maksab tulemuslikkuse mõõtmise valmiks seadmine AI jaoks. Kes vaatab neid mõõtmeid eraldi, ei märka, et ühe valmisolek määrab teise kiiruse.
Aluseks olevale küsimusele, milline töö selles ettevõttes on tegelikult AI-le üle antav, vastab FTE TO AI töömaht-skann ülesande kaupa, mitte hinnanguga juhtkonna tasandil. Sellel lehel kesksele küsimusele on olemas tasuta valmisoleku kontroll: kaheksa lühikest küsimust, üks iga mõõtme kohta, mis mõne minutiga näitavad, kus teie organisatsioon on kõige kaugemal ja kus mitte. Täielik ambitsioonitest, koos nelja kihi ja viie usalduslüüsiga (confidence gates), on ehitusjärgus.
Vertel wat u wilt bereiken, dan kijken we samen wat daarvoor moet staan.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.