Partnerlussuhe toimib kokkulepete, kontaktisikute, teabevahetuse ja vastastikuste ootuste kaudu, mis harva kõik paberil kajastuvad. Niipea kui osa sellest töös — partnerile aruannete koostamine, lepingutingimuste jälgimine, läbirääkimiste ettevalmistamine — teeb AI, ei muutu partnerlussuhe ise, vaid see, mida organisatsioon peab suutma, et see töö saaks üle minna ilma, et suhe kahjustuks.
Küsimus "mida maksab partnerlussuhete AI-valmiduse saavutamine" ei ole seega küsimus litsentsidest või juurutamisest. See on küsimus sellest, kas organisatsioon teab, milline osa partnerlustöödest on üleantav, milline osa vajab järelevalvet ja milline osa jääb inimtööks, sest suhe seda nõuab.
Iga partnerlussuhte sees läbivad samad kolm kategooriat üksteist. Aruandlus, olekuvärskendused ja lepinguandmete kokkuvõtete tegemine on tihtipeale täielikult AI-le üleantavad. Läbirääkimispositsiooni ettevalmistamine või koostöös esinevate kõrvalekallete tuvastamine kuulub enamasti teise kategooriasse: AI teeb eeltöö, inimene kiidab heaks või lükkab tagasi põhjendusega, mida saab tagasi jälgida. Ja tegelik vestlus partneriga, toon, milles probleem esitatakse, kaalutlus, kas suhe väärib erandit — see jääb inimtööks, sest usaldust ei saa automatiseerida.
Erinevus ettevõtete vahel ei seisne selles, kas nad kasutavad AI-d, vaid selles, kas nad on need kolm kategooriat selgelt sõnastanud. Organisatsioon, mis ei tea, milline osa tema partnerlustöödest kuulub esimesse kategooriasse, jätab võimekuse kasutamata. Organisatsioon, mis kohtleb teist kategooriat esimesena, kaotab järelevalve, mida suhe vajab.
Valmisolek selles dimensioonis eeldab kolme asja, mis harva tekivad iseenesest. Esiteks: ülevaade sellest, milliseid ülesandeid igas partnerlussuhtes esineb ja millisesse kategooriasse need kuuluvad. Sellist ülevaadet ei ole enamikus organisatsioonides ülesandete tasandil olemas, vaid ainult suhte tasandil. Teiseks: otsustusõigus, mis fikseerib, kes kinnitab, kui AI teeb partnerile suunatud soovituse. Ilma selle otsustusõiguseta tekib viivitus, või lausa viga, mida ei tohiks kunagi lasta läbi minna. Kolmandaks: viis, kuidas kaasata partner ise — mõned partnerid nõustuvad AI-toega suhtlusega probleemideta, teised eeldavad, et fikseeritud kontaktisik hindab kõike ise.
See kolmas tegur on see, millega paljud juhtkonnad kimpu jäävad. Sisemine valmisolek ei ütle midagi välise vastuvõtu kohta. Partnerlussuhe on kahepoolne suhe, ja partneri poolel on kaasa otsustada, kui palju töid tegelikult saab üle viia, sõltumata sellest, mis on sisemiselt võimalik.
Ettevõtetel, kus see juba töötab, on tavaliselt kolm asja korras: partnerlusülesannete loetelu koos kategooriaga, fikseeritud otsustusõigus selle kohta, millal AI-väljundil on lubatud partnerile jõuda, ning selge kokkulepe selle kohta, mida partner soovib ja mida ei soovi saada automatiseeritud kujul. Ettevõtetel, kus see veel ei toimi, on sageli AI-tööriistad partnerlustöös juba kasutuses, kuid ilma, et kellegi jaoks oleks fikseeritud, kes vastutab, kui väljund väljapoole liigub. Erinevus ei seisne seega tehnoloogias, vaid selles, kas organisatoorne kiht — kes otsustab, kes kontrollib, kes on kontaktisik — on kasvanud kaasa sellega, mida tehnika juba suudab.
See dimensioon puudutab ka seda, kuidas organisatsiooni väljast vaadatakse. Kes soovib rohkem teada, kuidas partnerlussuhted seostuvad reputatsiooni ja turgudele pääsemisega, leiab selle teemal mis muudab brändi ja turulepääsu valmiks tööks, mille AI üle võtab. Ja kuna partnerlussuhted sisaldavad tihti lepingulisi ja juriidilisi kohustusi, kattub valmisolek siin sellega, mis muudab vastavuse ja riskijuhtimise valmiks AI-tööks — märkusega, et personali ja vastutust puudutavad otsused omavad alati oma seaduslikke nõudeid, sõltumatult siin kirjeldatust.
Kui partnerlussuhete aruandlus- ja jälgimisülesanded tegelikult nihkuvad AI-le, vabaneb võimekus nende inimeste juures, kes praegu veel kulutavad suurema osa oma ajast ülevaadete koostamisele, mitte partneriga suhtlemisele. Kui palju tunde see on, sõltub sellest, mitut partnerlussuhet organisatsioon haldab, kui standardiseeritud aruandlus juba on ja kui küps otsustusõigus on üles seatud. Vahemik ilma selle kontekstita ei ütle midagi; selle kontekstiga muutub nähtavaks, kuhu vabanenud võimekus jõuab — rohkematesse partnerlussuhetesse, sügavamatesse suhetesse olemasolevate partneritega, või muudesse ülesannetesse.
Aluseks olevale küsimusele, milline töö selles konkreetses ettevõttes on tegelikult AI-le üle antav, vastab FTE TO AI töövahetusskaneering ülesandehaaval, mitte üldiste väidetega sektori kohta.
Valmisolek partnerlussuhete valdkonnas ei seisa kunagi eraldiseisvana. See on seotud sellega, kuidas strateegia ja juhtimine on valmistunud tööks, mille AI üle võtab, ja sellega, kui kiiresti organisatsioon tegelikult saab muutuda, kui võimekus juba olemas on. Kes neid kahte dimensiooni arvesse ei võta, mõõdab partnerlussuhete valmisolekut isoleeritult — ja riskib planeerida nihke, mida ülejäänud organisatsioon ei suuda järgida.
Tasuta valmisoleku kontroll koosneb kaheksast lühikesest küsimusest, üks igale dimensioonile, ja annab ülevaate sellest, kus organisatsioon on juba kõige kaugemal ja kus veel mitte. See on esimene suunavõtt, mitte lõpp-punkt: täielik ambitsioonitest — nelja kihiga visioonist sihtolekuni, kontrollituna kõigi kaheksa dimensiooni ja viie kindlustunde värava üle — on ehitusjärgus. Kes soovib esmalt selgust saada eesmärgi ja ambitsiooni vahelisest erinevusest, leiab selgituse siit: eesmärgi ja ambitsiooni erinevus.
Vertel wat u wilt bereiken, dan kijken we samen wat daarvoor moet staan.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.